Meie kohvikuprojekt sündis koostöös Taibukate Kuujäneste ja Osavate Leiutajate vahel ning sai alguse siis, kui lapsed olid alles nelja-aastased. Ausalt öeldes ei osanud me keegi arvata, et ühest väikesest mõttest kasvab välja lausa kolm aastat toredat koostööd Osavate Leiutajate ja Taibukate Kuujäneste vahel.
Esimesel aastal hakkasid laste ja õpetajate mõtted tasapisi teoks saama. Kõigepealt tuli teha raha – ega kohvikusse saa ju ilma rahata minna! Lapsed valmistasid ise "Raja raha" ning kirjutasid sellele uhkelt numbri üks. Seejärel tekkis väga oluline küsimus: kuidas minna kohvikusse, kui rahakotti pole? Nii algaski suur voltimise, lõikamise ja meisterdamise aeg. Oi seda elevust ja ootusärevust! Mõni rahakott sai nii uhke, et sinna oleks vabalt mahtunud ka õpetaja nädalapalk.
Järgmisena arutasime, mida kohvikus pakkuda. Lapsed pakkusid välja just need toidud, mis neile endile kõige rohkem maitsesid. Õpetajate vahel käisid samal ajal väikesed mõttetalgud ja ideede põrgatamised, et ettevõtmine oleks põnev nii lastele kui ka meile endile. Laud sai kaetud, toidud valmistatud ning sõbrapäeval avasime oma esimese sõbrapäevakohviku. Külla ootasime Taibukaid Kuujäneseid. Lisaks armastusega valmistatud toitudele kandsime ka armastuse värvi riideid – loomulikult punaseid!
Kuna esimese aasta kohvik osutus nii laste kui õpetajate jaoks väga õnnestunuks, julgesime juba järgmisel aastal suuremalt unistada. Teisel aastal olid rollid vahetunud ning nüüd ootasid külla sõpru Taibukad Kuujänesed. Uuendusena lisandus päris menüüleht. Lapsed istusid sõpradega kõrvuti laudades, uurisid menüüd ja valisid välja, mida süüa soovivad. Võõrustaja laps tõi seejärel nii enda kui sõbra tellimuse lauda. Nii harjutasid lapsed viisakat suhtlemist, koostööd ja teenindamist. Muidugi ei puudunud ka mõnusad vestlused uute sõpradega ning ühine toidunautimine. Mõni laps tundis end lausa päris restorani kelnerina!
Kui nägime õpetajatena, kui palju rõõmu ja väärtuslikke oskusi see ettevõtmine lastele annab, tekkis uus mõte – miks mitte kolmandal aastal minna juba päris restorani? Olime ju kaks aastat usinalt harjutanud. Kohvikuprojekt andis lastele juba nelja-aastaselt motivatsiooni õppida noa ja kahvliga söömist. Selle õppimisega ei olnud vaja kedagi eraldi tagant utsitada – soov olla "päris restorani külastaja" oli piisavalt suur motivaator.
Et unistus teoks teha, kogusime kevadlaadal raha. Lapsed panustasid suure innuga, sest eesmärk oli selge: minna koos sõpradega restorani, tellida ise toit ning kogeda päris restorani meeleolu. Ja nii saigi meie väikesest kohvikuprojektist midagi palju enamat kui lihtsalt kohvik. See oli kolme aasta jooksul teekond, kus lapsed õppisid planeerima, meisterdama, suhtlema, koostööd tegema, raha kasutama, viisakalt sööma ning nautima ühiseid hetki sõpradega.
Tagantjärele mõeldes võime öelda, et ühest väikesest ideest kasvas välja suur seiklus. Ning kõige toredam selle juures oli näha laste säravaid silmi, uhkust oma saavutuste üle ja rõõmu koos tegutsemisest. Just sellised hetked muudavadki lasteaiaelu eriliseks.
Teksti kirjutasid õpetajad Kristi Tiits ja Kristi Lihtne.
